"Õige" säri
Allikas: Fiki
Kõigepealt, sellist asja nagu õige säri ei ole tegelikult olemas. Või õigemini, õigeks võib lugeda säri mis annab pildistajale sellise tulemuse nagu ta ootas. Näiteks kui pildistad paari rohukõrt mille taustaks on lumi, siis ootad arvatavasti, et lumi pildil on valge. Kui tulemuse peal on lumi hall, siis ei olnud ilmselt tegemist õige säriga. See jutt siin ongi sellest, kuidas teha pilti nii, et lumi siiski valge tuleks.
Enne kui edasi läheme on üks asi mis tuleb selgeks rääkida. Iga enesest lugu pidav fotoamatöör on kuulnud midagi maagilisest asjast nimega "zone system". Samas kipub kangesti jääma mulje, et paljud ei teagi tegelikult sellest süsteemist rohkem kui nime ja arvavad, et see on mingi imeasi mis nende pildid puha õigesti säritab. Paraku pole see nii. Tsoonisüsteemi põhiline "maagia" on nimelt negatiivi ilmutusprotsessis. Kui sa ise oma negatiive ei ilmuta siis tsoonisüsteem tema algsel kujul sind kuidagi ei aita. Peale selle, see maagia tuleb iga kaadri jaoks erinev teha, vastavalt sellele millisesse heledusvahemikku pildistatav materjal jäi. Kas sina pildistad suureformaadikaameraga üksikute negatiivilehtede peale? Teine alternatiiv oleks iga motiivi terve filmitäis pildistada aga ka see tundub pisut palju tahetud. Lisades juurde veel fakti, et tsoonisüsteem on loodud hõbeda baasil tehtud mustvalge negatiivi jaoks jääb sellest tänapäevaste vahendite juures õige vähe kasutatavat järele. Neile kes seda siiski kasutada plaanivad - asja mõte on selles, et pilti tehes määratakse säri kõige tumedama osa järgi pildidl kus on detaile vaja ja selliselt, et selle osa kujutis paikneks filmi säriulatuse algusosas (veel lühemat säriaega kasutades jääks negatiiv täitsa läbipaistvaks. Negatiivi ilmutusaeg määrab selle kuhu paiknevad kõige heledamad osad kujutisest. Eesmärk on siis kogu kujutise heledusvahemik teha võrdseks negatiivile jäädvustuva heledusvahemikuga, et filmi kogu ulatus alati ära kasutada ja võimalikult suur hulk pooltoone kätte saada.
Mida siis saab ilma tsoonisüsteemita teha? Saab säritada selliselt, et kujutis jäädvustuks vahemikku mida film või sensor suudab edasi anda ja sealjuures oluline osa kujutisest jäädvustuks ka õige tonaalsusega. Selleks tuleb pisut mõelda ja harjutada. Harjutamiseks sobib kõige paremini slaidifilm või digikaamera, sest C41 protsessi negatiiv "kannatab kõike" ja mustvalge negatiiv 'peaaegu kõike'. Kui pildistad ainult negatiivile siis polegi aja suurt midagi harjutada, mõõda säri kaadri tumedamalt osalt ja muudkui pildista. Kuigi digikaameraga poleksi nagu vaja õppida - võib ju alati uuesti proovida - on ka selle puhul kasu teadmistest mis aitavad kohe esimesel korral ilusa pildi teha. Kogu allpool olev jutt küll eeldab, et sul on filmikaamera ja kasutada slaidifilmi aga sama hästi võid ka digikaamerat kasutada.
Väga hea jutt õige säri teemal on Johwn Shaw raamatus "Nature photography Field Guide" (ka muidu väga hea raamat, eriti loodusfotograafia huvilisele). Lühidalt, slaidi kasutatav säriulatus on umbes 5 stoppi. Keskmisest hallist 2.5 stoppi kummalegi poole, kusjuures -2.5 stoppi on juba praktiliselt detailideta must ja +2.5 stoppi täiesti detailideta valge. Kogu skaala oleks siis
- +2 1/2 detailideta valge
- +2 äärmiselt hele
- +1 1/2 väga hele
- +1 hele
- +1/2 natuke hele
- 0 mõõdetud väärtus, keskmine toon
- -1/2 natuke tume
- -1 tume
- -1 1/2 väga tume
- -2 äärmiselt tume
- -2 1/2 must
Suunates kaamera ühte tooni pinnale mõõdab kaamera selle säri alati selliselt, et tulemiseks oleks keskmine toon. Kui tegelikult on tegemist näiteks heleda pinnaga siis on fotograafi ülesandeks seda kaamerale selgitada, näiteks lisades +1 stop särikompensatsioonina aga see on umbes nagu kirvega kartuleid koorida. Hoopis täpsem ja elegantsem meetod on kasutada kaamera 'Manual' reziimi ja osalist (partial meter) või punktsärimõõtmist (spot meter). Seda viimast lihtsamatel keredel tavaliselt pole aga 10% kaadri keskelt mõõtev osaline mõõtmine ajab asja väga hästi ära.
Kui sul on tänapäevane elektroonikat täis kaamera siis suure tõenäosusega näd viewfinderisse vaadates skaalat mis on väga sarnande ülaltooduga. Popimatel keredel on see kolmandikstopi kaupa märgitud ja +-3 stopi ulatuses, odavamatel poole stopi kaupa ja +-2 stopi ulatuses. Peale M reziimi valiku pead veel üles leidma nupu mis aktiveerib punkti või osalise särimõõtmise. Canoni keredel näiteks teeb seda tavaliselt nupp mille peal on tärn (*). Kui oled kaamera M reziimi pannud ja endale sobiva avaarvu valinud, siis suuna kaadri keskpunkt kohale kaadris mis on kas oluline osa ja peab kindlasti õiges tonaalsuses olema või vähemalt mingile osale kaadrist mille tonaalsust on lihtne määrata. Vajutades nüüd seda särimõõtmise nuppu näitab kaamera sulle skaalal millise heledusega see mõõdetav osa pildile jääb. Nüüd pole muud kui keerad säriaega (või avaarvu) selliselt, et indikaator näitaks vajalikule heledusastmele. Kogemus sellest milline heledusaste valida tekib kiiresti, nagu ka rusikareeglid sellest mis kuhu käib. Roheline muru või puulehed on pool stoppi tumedam kui keskmine, taevas jääb ilus sinine kui ta on +1.5 stoppi üle keskmise, lumi jääb säravvalge kui ta on +2 stoppi üle keskmise, valge inimsese peopesa +1 stoppi jne... Kui mõõdad ühe osa kaadrist korrektselt kas siis langeb ülejäänu ise õigele kohale? Üldiselt jah aga ainult filmi säriulatuse piires. Kui mõõdad varjus seisva inimese näo +0.5 stoppi heledusastmesse ja suunad siis kaamera taevasse võid väga kergesti juhtuda, et sinine taevas on keskmisest näiteks 3 stoppi heledam. Pilk ülaltoodud skaalale näitab, et sinise asemel saad täiesti valge pinna. Mis juhtub siis kui paigutad sinise taeva +1.5 stopi kohale? Ka näo heledus liigub skaalal -1.5 stoppi ja natuke hele näonahk jääb pildile tumedana. Siin ongi see koht kus fotograaf peab valima mis on pildi jaoks oluline - nägu või taevas. Võib muidugi teha ka sellise kompromissi, et taevas jaab peaaegu valge aga nägu ainult natuke tume. See mitmest kohast kaadris mõõtmine annab võimaluse pilti juba enne selle jäädvustamist ette kujutada - pane üks asi paika ja sa saad kontrollida kuidas ülejäänu jäädvustub.
Mis siis kui mõistlikku kompromissi pole võimalik teha? Põhimõtteliselt on 2 võimalust - kas mingi osa ohverdada või siis kasutada halli filtrit mis katab osa kaadrist. Filtri kasutamine eeldab, et sul on võimalik kaader mingit mõttelist sirgjoont pidi heledamaks ja tumedamaks osaks jagada. Seejärel paigutad heledama osa ette valgust neelava filtri mis seda osa pildist tumedamaks teeb. Ülaltoodud näite juurde tagasi tulles - selle asemel, et näo toonis kompromissi teha oleks ehk saanud taeva osa kaadrist katta 1.5 stoppi valgust neelava filtriga ning nii nägu kui taevas oleks jäädvustunud sellisena nagu me neid näha tahaksime. Filtri kasutamine on aeganõudev ja eeldab üldiselt et kaamera on statiivil ning omab "DOF preview" võimalust, seepärast on selliste filtrite kasutamine rohkem maastikufotograafide rõõm. Praegusel digiajastul on muidugi filtrile ka alternatiiv olemas - jäädvustada sama kaadrit rohkem kui üks kord, erinevate säridega ja pärast need kaadrid arvutis kokku kombineerida. See muidugi eeldab, et kaadris ei ole midagi liikuvat vähemalt heleda ja tumeda osa üleminekute kohal ja slaidile pildistamisel ei saa seinale näitamiseks ikkagi korralikku kujutist. Igatahes tasub see võimalus kaalumist kui muud varianti pole.
Õigupoolest on veel üks võimalus - tumedatesse kohtadesse valgust kunstlikult juurde lisada. Seda saab teha kas mingi valgusallikaga või mujalt valgust juurde peegeldades aga paraku suhteliselt piiratud ulatuses. Täitevälk näiteks aitab hästi suhteliselt väikest objekti vastu valgust pildistades aga varjus olevat mäekülge või isegi maja sellega ei päästa. Korralikult täitevälgu tegemine ei ole lihtne, sest valgust peab olema piisavalt ja mitte grammigi rohkem. Eriti vastikuks teeb asja see, et näiteks kõik Canoni odavad filmikered vähendavad täitevälgu tegemisel välgu tugevust automaatselt oma tarkuse järgi ja seda funktsiooni ei saa välja lülitada. Kuna kaamera ei ütle kui palju välgu võimsust korrigeeritakse siis ei saa seda ka kuidagi arvesse võtta ega kompenseerida. Välklambi kasutamine üldiselt on nii lai teema, et sellest peaks keegi teadlikum inimene mingi loo kirjutama.
Teadlikult säri mõõtmist õppides ja kasutades saab see ruttu selgeks ja muutub rutiinseks tegevuseks millele sa pildistamisel enam eriti mõtlema ei peagi - sa lihtsalt teed seda. Pisut teemast kõrvale libisedes - ka kompositsiooniga on sama lugu. Mõtle siis nüüd ise enda jaoks välja kas sul on odavam harjutamiseks digikaamera osta või paarkümmend rulli slaidifilmi, sest kui nii särimõõtmine kui kompositsioon juba pingutamata, nagu varrukast pudenevad siis on digikaamera kui õppevahend üsna väärtusetu. Aga see on juba teine teema ja läheb rohkem religiooni valdkonda.