Must-valge
Allikas: Fiki
Filmid
Hõbefilm kipub vähe kallim olema, sest laboris ilmutuse hind on nagu slaidil ja paberile saamiseks on kaks võimalust - kas lasta laboris paberile panna nagu C41 filmi pealt või siis teha nagu vanasti, suurendiga ja musta maagiaga vannis solgutades (ka seda saab laboris teha, aga mitte sama hinnaga nagu masin päevapilte välja sülitab). Hõbefilmi kodus ilmutamine ja piltide paberile panemine on ka kodustes tingimustes ilma megainvesteeringuta võimalik.
- Kodak Tri-X 400. Suhteliselt klassikaline film, jämeda teraga, aga tera, nagu kusagil öeldi, on ettearvatav ja alati ühesugune. Hästi kontrastne, filmil on tõepoolest kogu vahemik läbipaistvast täitsa mustani, mitte C41 filmidele omane läbu oranzil taustal või T-MAX 3200 taoline hallollus. Hinnalt üks soodsamaid Kodaki M/V filme. Skännerist saab kujutise ilma eriliste jõupingutusteta kätte. Uusima versiooni juures on mingi segadus Ilfordi HC ilmutiga ilmutusaegades, praktikas toimib endiselt 1+31 lahus, 6:30 @20DegC päris ilusti.
- Kodak T-MAX 400. Kuigi Kodak reklaamib seda nagu ikka 'ultra fine grain', on ta ilmselgelt T400CN-ist ja Portra BW400-st jämedama teraga, vähem kontrastne ja tagatipuks veel oluliselt väiksema säriulatusega ka. Kui just kanget tahmist ei ole ise filmi ilmutada, aga tahad kiiret ja väikese teraga filmi, siis võta parem T400CN.
- Kodak T-MAX 3200. Saad purupimedas ka käest pilti teha, aga pilt on nagu kruusakividest mosaiik. Tera on hirmus jäme ja inetu, @3200 pildistades saab suhteliselt heleda halli kujutise filmipõhjale. Nii tera kui kontrastsus väidetavalt paraneb oluliselt, kui filmi 800-sena kasutada. Vähemalt pakub see film võimaluse sul mingi kujutis saada kui see muul moel oleks valguse puudumise tõttu võimatu, eks teda seepärast tihti kontsertidel kasutatakse...