Särimõõtmisest

Allikas: Fiki

Kui täpselt mõõdavad säri erinevad aparaadid ja kui palju algaja sellest võiks puudust tunda?

Üks asi on see, kui täpselt aparaat mõõdab. Selle kontrollimiseks tuleks mõõta päeval päikesevalguse käes neutraalhalli pinda avaprioriteetrežiimis avaarvuga F/16. Saadav säriaeg peab olema lähim filmi ISO kiirusele vastav säriaeg mida aparaat võimaldab. ISO100 filmi puhul siis 1/90, ISO400 filmi puhul 1/350. Kindluse mõttes võib ju osta fotopoest spetsiaalse "18% hall" mõõtekaardi, siis on teada, et vähemalt mõõdetav pind on õiget tooni. Veel parem oleks mõõtmistulemusi võrrelda mõne teadaolevalt õigesti mõõtva kere või valgusmõõtjaga.

Valguse mõõtmisel tasub kohe endale selgeks teha eri valgusemõõtmise reziimide erinevused (maatriks, kaalutud keskmine jne.) Kui mõõdetav objekt täidab kogu kaadri, siis ei ole tulemustes vahet. Kui aga mõõtmiseks valitud pind on kaadrist väiksem, võib mõõtmisereziimist sõltuda ka saavutatav tulemus. Nõukogude ajal olid levinud diagrammid, kus säriaeg oli vastvusse seatud võimalikke ilmastikuolusid kirjeldava pildikesega. Mõnel aparaadil (Smena) olid objektiivile lausa joonistatud pilvede ja päikese pildid. Kui kuskilt selline "spikker" ka näppu jääb, tasub sellesse suhtuda siiski teatud reservatsioonidega. See spikker võib ju paika pidada, aga inimsilm veab olude hindamisel tihti alt. Nimelt on inimsilmal omadus vastavalt valgusele ise oma "ava" muuta ilma et omanik sellest suurt midagi teaks, omanik tajub ikkagi "õieti säritatud" pilti. Seega tihenevas hämaruses päikeseloojangu eel võib võib päike küll paista, aga valgustatud on tegelikult 3-4 stoppi (või isegi enam) madalam kui keskpäeval. Samuti ei ole võrreldavad päikesepaistes talvel lumisel maastikul või suvel rannas ning näiteks heinamaal esinevad valguse tugevused. Vaata ka "Õige" säri.