Valguse mõõtepiirkonnad

Allikas: Fiki

Üldiselt mõõdavad kõik tänapäeva kered vähemalt poole stopi kaupa, paremad kered 1/3 stopi kaupa. Seesama samm on reeglina ka särikompensatsiooni sammuks.

Algaja fotograaf pildistab enamasti negatiivfilmile mille juures üks terve stopp mööda säritamine annab veel täiesti trükikõlbliku tulemuse. Negatiivfilmid kannatavad reeglina ilma pingutuseta vähemalt ühe stopi jagu ülesäri, seepärast on kahtluse korral parem üle kui alasäritada.

Slaidifilmi peale pilti tehes tuleb olla hoollikam, sest slaidi kogu ulatus on ainult ca. 5 stoppi. See tähendab seda, et kui neutraalne hall nulliks lugeda, siis -2.5 stoppi on täiesti must ja +2.5 stoppi on täiesti valge (st. slaidifilm paistab lihtsalt läbi).

Tänapäevased peegelkered mõõdavad valgust kaunis täpselt, mööda säritamise põhjus on ikka enamasti tagapool viewfinderit. Väga vanade kerede korral tasub enne slaidifilmile pildistama hakkamist kaamera valgusmõõtjat kontrollida ja/või film või paar proovipilte teha. Proovipilte tuleb teha samale filmile mida kasutama hakkad, filmid on erineva tonaalsusega ja ka valgustundlikkusega (ei vasta 100% täpselt rullile kirjutatud ISO numbrile).

Proovipilte tee käsitsireziimis kasutades algul kaamera pakutud säriaega ja siis muutes seda kaamera poolt võimaldatava sammu kaupa paar stoppi üles ja allapoole. Pane täpselt kirja mis järjekorras ja milliste seadetega pilti tegid. Pärast saad ilmutatud slaidi pealt vaadata milline tulemus vastab kõige täpsemalt 'originaalile' - see on õigesti säritatud kaader. Kontrolli märkmetest kas see oli kaamera pakutud säri või mõni teine. See erinevus 'õige' ja kaamera pakutud säri vahel näitab kui palju selle kaamera ja selle filmi jaoks tuleks kaamera pakutavat säri korrigeerida.